Ülesanne 1

Puue kui eluviis

Üha rohkem on ühiskonnas erivajadustega inimeste seas hakanud levima enda määratlemine ühtse "kultuurina", kellel on oma keel ja kombed. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi (Kikkas, 2005). Kuid sealjuures tuleb kindlasti oluline meeles pidada, et niiviisi ennast määratleda saab vaid iga inimene ise ja näiteks kurtide järeltulijad ei kuulu automaatselt "kultuuri", mille osana nende vanemad on ennast määratlenud.

Puue kui tabu

Kõige algsemates ühiskondades olid puudega inimesed austatud, tihtilugu leiti, et nad on millegi tõttu kõrgemate jõudude poolt soositud. Veidi hiljem aga leiti, et puudega inimesed ei ole ühiskonnas teiste inimestega võrdsel kohal. Leiti, et neil on midagi „puudu“ ja selletõttu praagiti nad tavaliselt ka ühiskonnast välja.(Kikkas, 2009)

Kuna erivajadustega inimesi praagiti ühiskonnast kergekäeliselt välja, siis ei tegeletud ka nende eluolu parandamisega. Selle jaoks puudus inimestel tahtmine ja sellest tulenevalt ka oskused ja vahendid. Puudega inimesed olid teiste poolt tõrjutud ja põlu all.

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelneva ajajärgu veidi sotsiaalsemat varianti- „ta ei saa seda ega seda teha“ (Kikkas, 2009) Puudega inimesi ei võetud küll kui teistega võrdväärseid ühiskonnaliikmeid, kuid sellegipoolest hakati neid ühiskonda veidikene kaasama. Nende põhivajaduste eest hoolitseti ning neil lasti teha ka lihtsamaid töid.

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa selle, et puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. (Kikkas, 2009)

Selline lähenemine pani puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime. (Kikkas, 2009)

19. sajandi teisel poolel alguse saanud eugeenikaliikumine, surus paljudes kohtades puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad". (Kikkas, 2009)

Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini, kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. (Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. (Kikkas, 2009)

Allikas: K, Kikkas (2009) Haridustehnoloogia ja erivajadusega inimesed [10.09.2010]