Enesehinnang läbitud kuruse kohta

Mõeldes tagasi läbutud kursusele "Haridustehnoloogia erivajadustega inimestele" võib kindlasti öelda, et tegemist oli väga õpetliku ja eripedagoogika üliõpilaste jaoks vajaliku kurusega.

Kõige huvitavamad teemad minu jaoks olid erinevate erivajadustega inimeste jaoks mõeldud infotehnoloogiliste lahenduste võrdlus ja oma blogi loomine, mille tegemist ma siiani pidevalt edasi olen lükanud.

Enim probleeme tekitas mulle oma kodulehe tegemine. Kõik mis puutub programmeerimisse, paraku,  oli on ja jääb minu jaoks tõeliseks müsteeriumiks.

Mis aitas mul õppida? Eks ikka soov erialaselt võimalikult palju areneda. Võimalikult palju antud teema ja ka enda kohta teada saada. Ja seda ma ka sain.

Ülesanne 6

Ühe virtuaalkogukonna kirjeldus

Kuna olen alati internetisuhtlusele eelistanud inimestega nö näost näkku suhelda, pole ma kuigi suur virtuaalkogukondade kasutaja, kuigi siiski, mis seal salata, mõnda olen oma elu jooksul siiski kasutanud. Praegu kasutan aeg-ajalt vaid Facebooki. Seega otsustasingi sellest kirjutada.

Facebooki näol on tegemist 2004. aastal loodud virtuaalse sotsiaalvõrgustikuga, millel on tänaseks juba üle 500 miljoni kasutaja üle maailma. Iga vähemalt 13-aastane isik võib luua endale isikliku Facebook´i konto, lisada teisi kasutajaid oma sõpradeks ning vahetada nendega sõnumeid (nii mailitsi kui reaalajas). Samas võimaldab Facebook inimestel ühineda mingi ühise näitaja alusel (näiteks kool, töö või huvialad) "kommuunideks".

Aga mida huvatavat veel Facebooki kohta võiks teada?

Näiteks seda, et suhtluskeskkonna nimi on tulnud USAs igal aastal kolledzites esmakursuslastele välja jagatavate raamatute, mis on loodud aitamaks neil paremini kooli sisse elada ja oma uute (kooli)kaaslastega tuttavaks saada, kõnekeelsest nimetusest.

Ja et Facebooki loojaks on  arvutiteaduse üliõpilane Mark Zuckerberg ja tema kaasüliõpilased E.Savarin, D.Moskovitz ja C.Hughes. Algselt oli nende loodud virtuaalkogukond loodud vaid Harvardi üliõpilastele, kuid õige pea laienes see ka Bostoni Ivy League´i ning Stanford´i  omadele ja lõpuks üle kogu maailma, kõigile, kes on vähemalt 13-aastased.

Jaanuar 2009 seisuga on Facebook kasutuselt teine interneti virtuaalkogukond maailmas, pärast MySpace´i.

Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Facebook

Ülesanne 5 - Ligipääsetav internet

Mina valisin interneti ligipääsetavuse seisukohalt analüüsimiseks oma kursusekaaslase Diaana Madari kodulehe liblikatest, mis asub internetis aadressil http://www.hot.ee/diaana6/.

- Lehe struktuur on igati mõistlik ja olemas on kõik põhikomponendid. Kõigil kolmel omavahel ühendatud lehel on piisavalt (ja mitte ülearu!) teksti ning ilusad asjakohased pildid.
- Värvikamma on ka igati paigas ja piisavalt kontrastne. Heleoranžil taustal must kiri - igati kergesti loetav.
- Kogu graafiline materjal on varustatud alternatiivtekstiga (viited originaalallikale).
- Kõik lehtedel olevad lingid on muust tekstist eraldatud ja hästi mõistetavad, st. on aru saada, kuhu milline link edasi juhatab.
- Kogu kodulehel kasutatud tekstimaterjal on korrektselt viidatud.

Analüüsil toetusin materjalile http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Ligip%C3%A4%C3%A4setav_Internet

Ülesanne 4

Valisin võrdluseks kaks nägemispuuetega inimestele mõeldud infotehnoloogilist lahendust, punktkirja klaviatuuri ja reljeefse arvutihiire.

Punktkirja klaviatuur (inglise keeles braille keyboard), ka Braille´i klaviatuur, on arendatud Perkinsi-tüüpi punktkirja trükimasinast ja tähendab reeglina üht kahest:

·        Klaviatuuri, mis on mõeldud punktkirja sisestamiseks. Kusjuures klassikalisel punktkirja kirjutusmasina klaviatuuril on 6 põhisõrmist (üks iga punkti jaoks), tänapäevastel on sõrmiseid aga 8 ja lisaks veel juhtklahvid.

·        Tava- või erikujulist (näiteks ühe käe) klaviatuuri, mille klahvidel on (harilikult lisaks nähtavatele sümbolitele) ka punktkirjamärgid.

Reeglina on punktkirja klaviatuuril väiksemad mõõtmed kui tavalisel ja seetõttu on seda ka oluliselt kergem kaasas kanda.

Reljeefne arvutihiir on arvutihiire sarnane seade, mis lisaks tavahiire funktsioonile annab tagasisidet reljeefsete elementide kaudu hiire seljal või ka erinevate vibreerivate osade kaudu. Oluliseks plussiks on seadme väikesed mõõtmed ja mobiilsus.

Minu arvates on mõlema, nii punktkirja klaviatuuri kui ka reljeefse hiire näol tegemist äärmiselt tänuväärsete abi – ja töövahenditega nägemispuuetega inimestele. On väga meeldiv tõdeda, et maailm meie ümber on iga päevaga muutumas üha tolerantsemaks ja et kõigi, ka erivajadustega, ühiskonnaliikmete (eri)vajadusi arvestavaks.

Kasutatud allikad:

http://itiabi.elil.ee/index.php/Punktkirjaklaviatuur  [01.10.2010]

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/Tug itehnoloogia#Reljeefne_hiir   [01.10.2010]

Ülesanne 3

Infotehnoloogia roll erivajadustega inimeste elus

Infotehnoloogia rolli meie kõigi elus ei tohiks kindlasti mitte alahinnata. Võimaldab see meil ju kiire juurdepääsu kõikvõimalikule informatsioonile, erinevaid suhtlemisvõimalusi ning õppe – ja töövorme.

Samas ei tohiks infotehnoloogia olla vaid “tavaliste” inimeste privileeg, vaid midagi, millele juurdepääs oleks tagatud kõigile, ka erivajadustega ühiskonna liikmetele. Olgugi, et integratsioon, ka infotehnoloogilises tähenduses, on Eestis siiski alles algusjärgus, on lähiaastatel selles suunas ikkagi arvestatavaid edusamme tehtud. Ühelt poolt täiendab see eripedagoogide ja rehabili­tatsioonispetsialistide käsutuses oleva arsenali täiustumist, teisalt aga võimaldab paljudel senistel abivajajatel tulla toime kõrvalise abita - senistest hoolealustest saavad täiemõõdulised ühiskonnaliikmed. (Kikkas, 2009).

Pole kahtlustki, et paljud erivajadustega inimesed on leidnud juba ainuüksi internetis vägagi tänuväärse kaaslase, mille kaudu ülejäänud maailmaga suhelda ning end sealjuures natukenegi “täisväärtuslikumana” tunda. Lisaks arvukatele suhtlusvõimalustele annab internet ka võimaluse kaugõpinguteks ning –tööks ning ka see avab nii mõnegi erivajadusega inimese jaoks uksed, mis seni suletuks tundusid jäävatki. Alahinnata ei tohiks ka interneti rolli füüsilise ligipääsetavuse kompenseerijana, seda nii liikumis- kui ka nägemispuuetega inimeste seisukohast, sest tänu internetile on neil olemas juurdepääs kõigile vajaminevatele kohtadele, kuhu seni füüsiline juurdepääs puudus.

Ning kindlasti on suur roll infotehnoloogial ka erivajadustega inimeste eneseteadvuse ja –kindluse suurendamisel ja mis kõige tähtsam, enda kuuldavaks ning nähtavaks tegemisel. Pakub ju internet selleks pea lõputuid võimalusi, kõikvõimalikud jututoad, foorumid ning kodulehed on siinkohal vaid üksikud näited. End üha enam (internetis) kuuldavaks ja nähtavaks tehes ning seeläbi tavaühiskonnale oma võimekust tõestades, teevad erivajadustega inimesed ära ka suure töö ühiskonna tolerantsemaks muutmise suunas.

Kõke eelnevat kokku võttes võib julgelt öelda, et infotehnoloogia ja erivajadustega inimesed on üha rohkem leidmas ühist keelt. Keelt, mis avab infotehnoloogiliselt veelgi avaramas arenguvõimalused ning annab erivajadustega inimestele võimaluse end veelgi täisväärtuslikemate ühikonnaliikmetena tunda. Ja arenguvõimalusi ses suhtes jätkub.

Kasutatud materjal: Kikkas, K. (2009) Haridustehnoloogia ja erivajadustega inimesed/IT ja erivajadused [29.09.2010]

Minu koduleht ...

... asub aadressil http://www.hot.ee/kertzkellu

Kui päris aus olla, siis osutus antud ülesanne minu jaoks küllaltki keeruliseks. Kõik arvutitega seonduv on alati minu jaoks paras müsteerium olnud. Ja nii seegi kord. Suure pusimise ja ka natukese abiga sain oma kodulehe siiski valmis. Kuigi olen kindel, et tegemist oli igati kasuliku kogemusega, veendusin sealjuures taaskord, et kõik, mis puudutab arvutit ja eriti programmeerimist, ei ole kindlasti mitte minu jaoks.

Ülesanne 1

Puue kui eluviis

Üha rohkem on ühiskonnas erivajadustega inimeste seas hakanud levima enda määratlemine ühtse "kultuurina", kellel on oma keel ja kombed. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi (Kikkas, 2005). Kuid sealjuures tuleb kindlasti oluline meeles pidada, et niiviisi ennast määratleda saab vaid iga inimene ise ja näiteks kurtide järeltulijad ei kuulu automaatselt "kultuuri", mille osana nende vanemad on ennast määratlenud.

Puue kui tabu

Kõige algsemates ühiskondades olid puudega inimesed austatud, tihtilugu leiti, et nad on millegi tõttu kõrgemate jõudude poolt soositud. Veidi hiljem aga leiti, et puudega inimesed ei ole ühiskonnas teiste inimestega võrdsel kohal. Leiti, et neil on midagi „puudu“ ja selletõttu praagiti nad tavaliselt ka ühiskonnast välja.(Kikkas, 2009)

Kuna erivajadustega inimesi praagiti ühiskonnast kergekäeliselt välja, siis ei tegeletud ka nende eluolu parandamisega. Selle jaoks puudus inimestel tahtmine ja sellest tulenevalt ka oskused ja vahendid. Puudega inimesed olid teiste poolt tõrjutud ja põlu all.

Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelneva ajajärgu veidi sotsiaalsemat varianti- „ta ei saa seda ega seda teha“ (Kikkas, 2009) Puudega inimesi ei võetud küll kui teistega võrdväärseid ühiskonnaliikmeid, kuid sellegipoolest hakati neid ühiskonda veidikene kaasama. Nende põhivajaduste eest hoolitseti ning neil lasti teha ka lihtsamaid töid.

Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa selle, et puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust ega karistust, puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega. (Kikkas, 2009)

Selline lähenemine pani puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime. (Kikkas, 2009)

19. sajandi teisel poolel alguse saanud eugeenikaliikumine, surus paljudes kohtades puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad". (Kikkas, 2009)

Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini, kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. (Kikkas, 2009)

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. (Kikkas, 2009)

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. (Kikkas, 2009)

Allikas: K, Kikkas (2009) Haridustehnoloogia ja erivajadusega inimesed [10.09.2010]